Eesti keele õpetaja Ludmilla Teperik soovitusel, kes leidis pere ja kooli ning sellega aitas VeniVidiVici koordinaatorile Diana Drobot edasi tegutseda, osales Kohtla-Järve Tammiku Põhikooli 9.a klassi õpilane, Anastassia Kolesnikova, 16.05.2022 – 20.05.2022 VeniVidiVici õpilasprojektis, mille raames õppis ühe nädala jooksul  Kolga-Jaani Põhikoolis.

Osalesin selles projektis, sest tahan veel rohkem ja paremini õppida eesti keeles rääkima ning minu Ees on mul lõpueksamid ning eesti keelt on mul tulevikus väga vaja. VeniVidiVici projekt on väga hea võimalus keelepraktikaks.

Algul olin natuke hirmul, kuna kool oli minu jaoks uus ja õppetöö toimub ainult eesti keeles. Peale kohtumist esimesel päeval kooli direktori ja õpetajatega hirm kadus. Kolga-Jaani direktor ja õpetajad on armsad ja sõbralikud ning selle ühe nädalaga said mulle väga lähedasteks. Mul oli natuke raske õppida, aga ma püüdsin seda teha. Kui midagi jäi arusaamatuks, võisin alati pöörduda õpetajate või õpilaste poole. Mulle meeldis ka direktor, ta oli minu vastu väga lahke ja kui mul oli viimane õppepäev selles koolis, küsis ta minult kooli kohta ja kas mulle meeldis siin või ei. Kool mulle väga meeldis ja tahaksin veel kord seal käia. Kahju, et see kool on ainult põhikool.

Kool ei ole suur, seal õpib 63 last, kuid see on väga armas ja hubane. Minu klassikaaslased olid sõbralikud ja kui ma vajasin abi, nad heameelega aitasid mind. Selles koolis mind ülatas see, et koolis õpilased kasutavad mobiiltelefoni ainult õpetaja loal ja hämmastas see, et koridorides keegi ei jookse ega karju, nagu meie koolis.

Perekond, kus ma elasin, ei ole suur, ainult kaks inimest, sest lapsed on juba suured ja elavad iseseisvalt, on ka väga sõbralik. Marina Annus oli minu pereema ja ta mulle väga meeldis, ta on huvitav inimene, kellega ma sain rääkida kõikidel teemadel ja ainult eesti keeles, sest Marina ei räägi vene keelt üldse.  Marina alati hoolitses minu eest, nagu minu ema. Ta tegi alati süüa ja kõik oli väga maitsev.

Ühel päeval, see oli teisipäev,  ma sõitsin bussiga Viljandisse. Seal kohtusin Marina tütrega, tema nimi on Cärolyn. Me rääkisime palju ja ta näitas mulle vanalinna ja parki. Mulle väga meeldis Viljandi, ma armusin linna ja tahaksin kohe seal õppida ja elada. Cärolyn pildistas mind Viljandis.

VeniVidiVici õpilasprojekt oli väga huvitav ja põnev. Oli palju uut, mul on hea meel, et olin nõus elama  eesti peres ühe nädala ja õppima eesti koolis, kus sain uue kogemuse,  kohtusin uute inimestega, pidevalt rääkisin eesti keelt, nägin uut linna. Mulle väga meeldis sellises projektis osaleda ja kui oleks võimalus, tuleksin heameelega tagasi.

Soovitan kõigile osaleda VeniVidiVici õpilasprojektis. See on tõesti tore ja aitab ületada keelebarjääri. See projekt on suur toetus keele õppimisel.
 

Tänan kõiki, kes aitasid mind ning olen tänulik selle toreda kogemuse eest. Osalege ja teie ei kahetse!